Kodus on ohtlik

-
Mu kodu on minu kindlus, tõdeb vana kõnekäänd, mille juured ulatuvad mitmesaja aasta taha. 1628. aastal laiendas Sir Edward Cokes seda mõtet lisades, et iga inimese kodu on tema kõige turvalisem varjupaik.
Täna, pea 400 aastat hiljem saab hoopis küsida, kas kodu on ikka kindlus, see kõige turvalisem koht? Tallinna lastehaigla andmetel leiavad pooled lastega seotud vigastustest aset just kodus. Suure osa nendest moodustavad omakorda vanemate järelevalve all väikelastega toimunud õnnetused.
Ei ole teada, kui palju on neid juhtumeid, mis jäävadki koduseinte vahele ega kajastu statistikas. Küll aga on teada, et 2014. aastal hukkus Eestis tulekahjudes 41 inimest, ent näiteks erinevate kukkumiste tagajärjel 100 inimest. Päästeameti ennetustöö tulemusena on 2003. aasta 153 tulesurmalt jõutud 2014. aastaks selleni, et tules hukkunute arv on vähenenud pea neli korda. Samas, juhuslike kukkumiste tagajärjel hukkunute arv oli 2003. aastal 152, mis vähenes 2014. aastaks vaid poole võrra. Usun, et saame üheskoos olukorra parandamiseks nii tuleohutuses kui koduohutuses veel paljugi ette võtta.

Kui tihti mõtleme tegelikult sellele, et kodud oleksid lisaks kenale väljanägemisele ka ohutud? Esimene mõte, mis enamikul meist koduohutusega seostub, on tuleohutus, sest kes meist ei oleks mõnest reklaamist kuulnud suitsuanduri vajalikkusest. See teadmine on enamikule kinnistunud Päästeameti aastatepikkuse teavitustöö tulemusena, kuid mitte kõigile nagu näitab viimatine traagiline juhtum Lasnamäel. Teavitustööd toetavad päästeametnike koduvisiidid, mille käigus kontrollitakse tuleohutusnõuete täitmist.

Päästeametis alustati sihipärase ennetustööga 2006. aastal. Selle ajaga on liigutud teadmispõhiste ennetusmeetodite suunas: et tegevused, mis ellu viiakse, oleksid võimalikult tulemuslikud. Erinevate sihtrühmadeni jõudmiseks kasutatakse erinevaid meetodeid – koolitamine, teavitamine ja nõustamine. Kahjuks näeme ka täna veel juhtumeid, kus inimesed ei ole neid teadmisi omaks võtnud ning oma kodudes rakendanud. Seetõttu on vaja veelgi enam panustada tuleohtude ennetusse.

Milliste riskidega peaks kodudes veel arvestama? Gaas, elekter, kemikaalid on vaid mõned näited sellistest valdkondadest, millest oleme poole kõrvaga kuulnud. Millele täpselt peaks tähelepanu pöörama, mida kontrollima ja kuidas tagada ohutus, sellele oskavad vastata juba spetsialistid. Nendes valdkondades aset leidvatest traagilistest õnnetustest kuuleme tavaliselt meedia vahendusel, kui otsitakse vastust küsimusele, mida tehti valesti ja mida oleks tulnud teha teisiti.

Avalikkust raputas hiljuti juhtum, kus hukkus gaasiboileri tõttu vingugaasimürgistuse saanud kuueaastane poiss. Samas kortermajas oli varem vingumürgituse tagajärjel elu kaotanud 11-aastane laps. Rikkis või hooldamata gaasikatelde kasutamine ja omavoliline ventilatsiooni ümberehitamine on tõstnud õigustatult päevakorda küsimuse, kas selliseid kaotusi oleks võimalik ära hoida. Raske on ühest vastust leida. Spetsialisti kaasamisel oleks tõenäoliselt suudetud tarvitusele võtta õnnetuse ärahoidmiseks vajalikud meetmed.
Ja ka kõige värskem õnnetus, kus kaks last ja nende vanem kaotasid oma elu kodus hooletust suitsetamisest puhkenud tulekahju tagajärjel. Ka neid kaotusi oleks saanud ära hoida töökorras ja õigesti paigaldatud suitsuandur ja kergelt avatav välisuks.

Elanikkonnakaitse agentuur

Kuna kahjuks ei suuda me olla ümbritsevate ohtude märkamiseks iga valdkonna spetsialistid, siis ongi vaja teha veel laiahaardelisemat ennetustööd. Minu hinnangul peab Päästeametist saama suures pildis n-ö Eesti elanikkonnakaitse agentuur. Ühe esimese osana peab kätte võtma koduste ohtude ennetamise. Päästjad võiksid lisaks tuleohutuse kontrollile aidata inimestel kodudes muidki olmeriske hinnata.

Tegelikult on kodu ju koht, kuhu me ei taha kedagi võõrast sisse lasta. Me soovime omi asju ise korraldada ning meil on selleks õigus ja vabadus. Samas selle vabaduse kasutamine eeldab ka seda, et mõistame, millised tagajärjed on meie tegevustel ja tegemata jätmistel. Nii meile endale, meie lastele kui majanaabritele. Näen ainult ühte viisi, kuidas saaksime inimesi nende endi kodudes kaitsta – see on inimeste harimine koduste ohtude alal.

Me ei peagi oma „kindlusesse“ lubama kümneid erinevaid eksperte. Päästeameti töötaja, kes saabub koju tuleohutust kontrollima nii ehk naa, teostaks tulevikus sama visiidi jooksul üldise koduohutuse kontrolli. Päästeametnike näol on täna olemas võrgustik headest spetsialistidest, kes vajaksid vaid täiendkoolitusi erinevate ohtude hindamisel. Selline lähenemine võimaldaks ühe külastuse raames aidata tõsta nii inimeste teadlikkust oma kodus olmetraumasid soodustavatest teguritest kui ka anda konkreetseid soovitusi gaasi-, elektri- ja kemikaaliohutuse vallas.

Laiapindse riigikaitse üheks osaks on kodanikukaitse ja selle osaks omakorda teadlik kodanik, kes saab aru ohtudest ning oskab neid edukalt ennetada. Lõpuks on meie jaoks oluline hoida võimalikult paljude inimeste elusid. Olgu siis ohuallikaks välisvaenlane, looduskatastroof, kukkumised või gaasikatlad.

Praegugi on olemas eraalgatusi, mis tegelevad inimestele teadmiste jagamisega, et nad saaksid võimalikke vigastusi ennetada. Üheks selliseks näiteks on väikelaste traumaennetuse projekt “Aga Mina”. Riiklikul tasandil on vaja sarnast koordineerivat süsteemi nagu on kasutusele võetud päästesündmuste ennetamisel. Kaasamegi siis ühe ameti juhtimisel inimeste teadlikkuse kasvatamisse nii eraalgatusi kui ka riiklikke institutsioone.

Täna ei ole koduohtude alane ennetustöö antud koordineerida ja vastutada otseselt ühele kindlale asutusele. Võttes arvesse Päästeameti ennetustöö kogemust, on minu hinnangul mõistlik see ülesanne anda nende vastutusalasse ja lisada ameti põhimäärusesse. Ilmselgelt eeldab see ametile täiendavate ressursside andmist, kuid arvestades, et neil on juba toimiv struktuur ja kogemus ehk n-ö tööriistakast olemas, on see kulu kaduvväike võrreldes uue struktuuri loomisega.

Turvalisema ühiskonna loomisel on loogiline keskenduda ennetavatele tegevustele. Ennetamine on alati soodsam kui tagajärgedega tegelemine. Lõpuks on õnnetuse vältimine muidugi inimese enda kätes. Anname talle need tööriistad, mis võimaldavad tal oma kodus öelda, et see on tema kindlus ja turvalisim varjupaik.
Eelmine
Haldusreform liidab äärmuseid
Järgmine
Internet elektriposti otsa?

Lisa kommentaar

Email again: