Haldusreform liidab äärmuseid

-
Kuigi viimaste nädalate kõige kuumem teema meedias on olnud küsimus erakoolide eelisrahastamise lõpetamisest võrreldes tavakoolidega, siis vähemalt sama oluline, tegelikult kõiki Eesti inimesi mõjutav teema on haldusreform.

Niisiis, alustame algusest, mis on riigikogusse jõudnud ja esimese lugemise läbinud haldusreformi seadus ja tema eesmärk. Viimaseks ei ole kindlasti majanduslik sääst, vaid just ressursside mõjusam kasutamine ehk elanikele paremad avalikud teenused. Kolm tahku, millest selle seaduse eelnõu valguses siinkohal kirjutan, on omavalitsuste miinimumsuurus, vabatahtlik liitumine ja sundliitmine ning kolmandaks muutused rahastamises. 

Riigikogu menetlusse jõudnud haldusreformi seadus on hea kompromiss erinevate äärmuslike lahenduste vahel, kui vaadata tulevaste omavalitsuste suurust. Esimene äärmus on mitte midagi teha ning lasta ajal asjad paika panna. Teine äärmus, mida osad poliitilised jõud aja jooksul välja pakkunud, on näiteks sundliitmine maakondade kaupa. Viimane ei arvestaks kogukondliku tahtega. Esimene äärmus ei annaks väga suurt lootust tõhusamate omavalitsuste kiireks tekkeks. Kuskile on vaja keskjoon tõmmata. 

Täna on leitud see keskjoon, mis toob erinevad äärmused üksteisele lähemale. Selleks on miinimumpiir vähemalt 5000 elanikku liitunud kohaliku omavalitsuse kohta, kui jätame erandid kõrvale. Riigihalduse ministri Arto Aasa juures toimetanud ekspertide välja pakutud piir on päris hea tasakaalupunkt majandusliku ökonoomsuse ja kogukondlikkuse säilitamise vahel. Nende ekspertide arvamused tuginevad Eesti kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise analüüsidel, mis kinnitavad, et suuremates kohalikes omavalitsustes väheneb juhtimise ja tugiteenuste ning valmisoleku tagamise kulude osakaal – rohkem raha jääb sisulisteks tegevusteks ja erinevate eluolu parandavate projektide kaasfinantseerimiseks või iseseisvateks vajalikeks investeeringuteks.

 

Vabatahtlikkus eelkõige 

Minu isiklik eelistus on alati vabatahtlik liitumine. Samas on suur hulk inimesi, kes leiavad, et ainuke toimiv ja kiire lahendus on sundliitmine. Tänases haldusreformi seaduses on jõutud ka nende kahe äärmuse vahel kompromissini. Ehk siis, esimene ja vabatahtlik võimalus on omavalitsustel endil leida sobivad partnerid. Hilinejaid ootab sundliitmise võimalus. Loodan, et kõik omavalitsused leiavad iseseisvalt need partnerid, kellega üheskoos kohalikku elu edasi arendada. Kohapeal teatakse ju kõige paremini, millise piirkonna inimestega võiks hästi sujuda koostöö elu edendamiseks. 

Ülioluline roll on tegelikult liitujatel endil. Täna on veel vähe räägitud ühinemislepingutest ehk sellest, kuidas tulevase uue ja suurema omavalitsuse osalised ise asjad paika panevad. Kas hakatakse kasutama osavaldasid, kuidas luuakse valimisringkonnad, milliseks kujuneb uue valla arengukava jne. Need on küsimused, mis vajavad tutvustamist ja selgitamist. Ausalt öeldes võikski selle küsimusega tegeleda palju suurema entusiasmiga. Omavalitsuste elanikud on seda väärt, et teada, kuidas neile tulevikus kavatsetakse teenuseid pakkuda ning millised võimalused on erinevatel piirkondadel investeeringuraha saada. Näiteks, kas Paide linnaga liituvad omavalitsused leiavad, et ühine investeeringuobjekt võiks olla Paide ujula kaasajastamine või hoopis Kultuurikeskusest kontserdimaja ehitamine. Moodustuvas maaomavalitsuses kohalike teede võrgu tolmuvabaks muutmine või teenuspunktide asukohtade otsustamine. 

Rahast olen juba mõne sõnaga rääkinud. Siiski, paralleelselt haldusreformi seaduse eelnõuga plaanitakse valitsuses ka tasandusfondi suurendamist ja selle jaotamise reeglite muutmist, millest suurim kasu tõuseb just väljapool Harjumaad. Nimelt tulumaksu protsendi tõstmisel liiguks 52% sellest rahast Harjumaale, kuid tasandusfondi tõstmisel liigub 98% suurendamisest väljapoole Harjumaad.  

Seega saavad kohalike omavalitsuste toetuseks sama summa lisandumisel kõige rohkem kasu just need piirkonnad, mis on kõige kehvemas seisus, mitte aga vastupidi. Jah, tegemist ei ole küll selle eelnõu osaga, kuid väga olulise regionaalse sõnumiga nii-öelda ääremaaks või sellise riskiga olevatele omavalitsustele ja nende kodanikele. 

Praeguse seisuga on ühel või teisel moel läbirääkimistesse kaasatud 213 omavalitsusest 188 ehk 90%. Järvamaal on erinevates vormides liitumisläbirääkimisi pidamas kõik omavalitsused. Riigikogu ülesanne on anda neile seadus, mille raames saab kohapeal luua rätseplahendused, mis kohalikku elu edasi viivad. Olgu selleks, siis Ambla eestvedamisel loodav maaomavalitsus või Paide veetav tõmbekeskuse omavalitsus. Esimene on teravikuga kogukondlikkuse suunas, teine aga tõhususe suunas. Ma julgen ennustada, et ülekaalukalt suurem osa omavalitsustest leiab endale partnerid vabatahtliku liitumise käigus. 

Seaduse vastuvõtmine on esimene samm eduka haldusreformi elluviimisel, teine ja isegi olulisem on läbirääkimiste ja ühinemislepingu vormimise etapp. Seal pannakse paika see, kuidas asjad kohtadel saavad olema. Soovin omavalitsustele jõudu tööle ühinemislepingute kirja panemises ja inimestele selgitamises.
Eelmine
Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni Järvamaa visiit
Järgmine
Kodus on ohtlik

Lisa kommentaar

Email again: