Kõne "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018". 2015. aasta täitmise aruande juures

-
09.03.2016.a andis justiitsminister ülevaate "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018". 2015. aasta täitmisest ning tegin selle päevakorrapunkti juures Reformierakonna fraktsiooni poolse ettekande.
Austatud Riigikogu esimees, hea minister ja head kolleegid!

Suur tänu ministrile sisuka ettekande eest.

Kriminaalpoliitika eesmärgiks on tagada meie ühiskonnas turvalisus. Üheks heaks indikaatoriks, kui turvaline meie riigis on, saab pidada seda, kui suureks mureks meie inimesed kuritegevust peavad.

Pole kahtlustki, et oleme viimaste kümnenditega teinud märkimisväärse sammu tajutavalt turvalisema riigi suunas. Kui veel näiteks 2005. ja 2006. aastal pidas kuritegevust peamiseks riigi ees seisvaks mureks 43 ja 45 protsenti Eesti inimestest, siis eelmise aasta sügiseks oli nende arv kahanenud 5 protsendini.

Mõne päeva eest Tartus toimunud jõhker peksmine, kus väikese lapse ees peksti tema isa, näitab seda, kuivõrd lihtsalt on võimalik muuta seda tajutavat turvatunnet just halvemuse poole. Pole kahtlustki, et politsei ja prokuratuur teevad kõik selleks, et peksjad jõuaksid õiglase kohtu ette. Iga selline rünnak peab vääramatult lõppema ründaja väljaselgitamisega ja tema karistamisega. Samas peaksid ka nende noorte peksjate vanemad ja nad ise vaatama peeglisse ning küsima, mis läks valesti, et neist selliste väärtushinnangutega inimesed on kasvanud.

Nõustun ministriga, et peame eriti jõuliselt sekkuma nendesse perevägivalla juhtumitesse, kus kannatanuks või pealtnägijaks on laps. Just selleks, et lüüa kiil põlvkondasid ületavasse vägivallaahelasse. Ilmselt võib iga politseinik tuua sellekohase näite. Olen isegi abipolitseinikuna viibinud sündmuskohal, kus üks vanem on pussitanud teist, samas kui lapsed viibivad samades eluruumides. Võib üksnes arvata, millist mõju see sündmus nendele lastele avaldas ja avaldab.

Seisame silmitsi mitmete probleemidega, millele lahenduse leidmine ei ole kõige kergem, ja kus esmapilgul õigetena tunduvad lahendused ei pruugi seda sugugi olla.

Mul on hea meel, et kasutame oma tegevustes järjest enam tõenduspõhiseid programme süütegude ennetamiseks. Siiski peaks süütegude ennetamisega järjest enam tegelema ka kohalik tasand, sest seal on sekkumisvõimalus palju lähemal rikkujale, ning mida varem suudame sekkuda rikkuja väljakujunemisse, seda vähem on ühiskonnal vaja temaga tulevikus tegeleda. Siin põimuvad kindlasti ka haldusreform ja kriminaalpoliitika. Tugevamad omavalitsused suudavad suunata ka suuremat ressurssi süüteoennetusega tegelemisse.

Värskelt avaldatud uuring viitab sellele, et iga kolmas vang Eestis on narkosõltlane. Samas on meie üheks vähestest mingil määral toimivatest narkosõltuvuse ravisüsteemidest vanglad - ehk siis pärast vanglauste sulgumist on see narkosõltlane liiga suure tõenäosusega taaskord omapäi ja otsimas võimalust järgmiseks doosiks. Kriminaalpoliitika on tihedalt seotud ka sotsiaalpoliitikaga ning lisaks sõltlase tervisele on ka ühiskonna turvalisuse huvides korraliku sõltuvushäirete ravisüsteemi olemasolu. Tõenduspõhiste programmide järjepidev rakendamine ja stabiilne rahastamine on see tee, mida tuleb käia ka sõltuvushäirete ravisüsteemi ülesehitamisel.

Kaasaegse ja turvalise Põhjamaa loomisel on oluline, et kõik Eesti inimesed keskenduvad ennetavatele tegevustele. Süütegude ennetamine on alati odavam kui tagajärgedega tegelemine. Turvalisuse loomine algab meist enestest ja valmisolekust teha koostööd ning kõik Eesti kodanikud on oodatud koostöös politseiga ja politsei juhtimisel tagama meie inimeste turvatunnet abipolitseinikuna.

Kannatanu ja tunnistaja väärikas kohtlemine kriminaalmenetluses suurendab inimeste usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu, aitab ära hoida teiseseid kannatusi ning leevendada kuriteoga tekitatud kahju. Oleme selle kriminaalpoliitika arengusuundade põhimõtte siin, Riigikogu saalis vorminud seaduseks kui võtsime oma õiguskorda üle nn ohvrite direktiivi. Nüüd on kord justiitsministeeriumi, siseministeeriumi, prokuratuuri ja politsei käes, andmaks süüteomenetlejatele sellised tööriistad ja oskused, mis aitavad pakkuda ohvritele tuge ja paremat arusaamist menetlusest. See ei saa olla üheaastane projekt, nii nagu ei saa näha üheaastase projektina põhiõiguste tagamise paketti, mis samuti sellel aastal rakendub. Need kaks on põhimõttelised muutused, mis vajavad stabiilset rahastamist, ja valdkondade eest vastutavad ministrid kindlasti seisavad selle eest, et need kulud saavad olema osa nende haldusalade baasrahastamisest.

Kriminaalpoliitika eesmärgiks on tagada meie ühiskonnas turvalisus. Turvalisust loovad reaalsed inimesed ning tänan meie fraktsiooni nimel neid inimesi, kes igapäevaselt meie turvalisuse tagamisega tegelevad. Olgu selleks siis prokurör, politseinik, abipolitseinik, vangivalvur, kohtunik või keegi, kes sekkub, kui näeb õigusrikkumist.

Tänan kuulamast!
Eelmine
2016 – võimaluste aasta
Järgmine
Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni Järvamaa visiit

Lisa kommentaar

Email again: